Pärnu KV 2017: 200m & 1000m

Minu teine Pärnu KV. Jõgi on ikka mitu korda suurem kui Tartus ning kallast palju vähem, seega oli päris korralik hirm. Otsustasin teha võistluse Neloga, kuid ilma istmeta, et tasakaal parem oleks. Võistlusäevadele eelnes mitu päeva puhkust, mis ei olnud hea idee. Minu julgus tuleb kilomeetritest ja vajan seda iga päev. Esimesel võistluspäeval tegin soojendust üsna lühidalt ja see polnud ka hea mõte. Vajan ca 3-5 km soojendust, et paadis end hästi tunda, st Nelos – Vajdaga sõites või muu parema tasakaaluga paadis ei ole seda vaja. Enne ei saa Neloga lihtsalt tunnetust kätte. Teine päev olin targem ja tegin hommikul ca 5km ette ja vahetult enne võistlust tegin ka mõned julguse-tiirud. Huvitav oli aga, et see hirm, mis oli, oli veits teistugune, närvitsesin, aga kõhus ei olnud sellist hirmust tekkivat klompi nagu muidu :).

Teel 1000m starti. Ma sain 9nda vee, ajeee…

Eelmine aasta pandi mind mõlemal distantsil 1.veele, see on kõige kalda pool (baasi poolses kaldas) ja oli seetõttu julgustav. Seekord ei läinud nii hästi – 200m distantsil olin neljas, ehk täpselt keskel, Eve ja Ene-Ly vahel ja 1000m puhul viimasel, 9. veel, ehk kõige rohkem Pärnu jõe keskel.

200m sprint

200m tegin läbi üsna külmalt, st vöhe soojendust ja teadmisega, et mul on suht keeruline saada hoog sisse. Õnneks aga oli 200m juures süstasabast kinnihoidjad, mistõttu ei pea kümme minutit ette-taha manööverdama (mis tuleb mul muidugi üsna hästi välja). Start tuli suhteliselt järsku, nägin, kuidas kallid kaasvõitlejad kiirelt teele panid, kohendasin end lainetes (:)) ja kui nemad juba finishis olid, hakkasin korralikumalt aerutama. Lõpus vist oli isegi kerge lõpuspurt. Tulemuseks 1.31 min. Eelmine aasta oli 1.18 ja seda istmeta vana võistlussüstaga. Võrdluseks Kaspar Sula, Eesti tippaerutaja sai finaalis 37.9 ja naiste klassis esimene koht läks Natalja Tortsovale – 46.8. Seega mul on kõvasti arenguruumi.

 

1000m

1000m puhul puuduvad Pärnu jõel hoidjad, seega esmalt on vaja saada peaaegu silla alla ja siis poide vahel end hoida seni kuni kõik saavad paika. Kuna ma olen alati viimane, siis julgustav on see, et kaater on alati minu taga :). Seekord tuli kaater ikka vahepeal väga lähedale, ei tea, kas nad püüdsid mind pushida kiiremini sõitma. Igatahes mõjus. Kõige nõmedam oli aga see, et kui ma olin 1-3 m finishist, siis jõudis minuni ühe kaatri laine (panin pärast piltidelt tähele, et kaater sõitis, võistluse ajal ei näinud). See oli see paislaine, mis lihtsalt tõstab sind üles. Ma mõtlesin, et kas ma riskin ja aerutan või pigem lähen kindla peale ja hoian end püsti. Otsustasin viimase kasuks. Võitlesin seal mitu sekundit ilmselt ja kui tasasemaks läks, siis ainult paari aerutõmbe peale tuli finishi-piiks. Väga irriteeriv. Nüüd olen püüdnud lainetes end treenida, et kui veel selline situatsioon tekib, siis julgeksin läbi minna. Kamoon, 1-2 meetrit!

Tulemuseks 7.01 (eelmine aasta 6.36), esimene koht taas Nataljale, 4.30, meestel – Kaarel Alupere – 3.44.

Vaatamata sellele, et tulemused olid kehvemad, kui eelmine aasta, on positiivne see, et Neloga jäin püsti ning nüüd on olemas esmased numbrid selle süstaga, mida edaspidi arvestada. Kuigi jah, ilmselt tuleb veel arvestada istmega sõitmisega seotud muudatustega.

All veidi pilte Pärnust.

Minu tänud jätkuvalt Evele, kes mind julgustab ning Sigridile, kes nüüd mind treenib. Loodetavasti mõne aastaga hakkab ka tulemusi nägema, esialgu aga on mul hea meel, et mingisugune stabiilsus hakkab tulema. Kui nüüd oma vaimsetest blokkidest ka lahti saaks. Selleks olen rohkem spordipsühholoogia valdkonda uurima hakanud.

Lähevad
Läksime!


Ene-Ly läheb soojendusringile

Ilm oli Pärnus imeilus ja tingimused väga head.

Võistlused väsitavad.

Võistluste mäsu

Awerutamine on imeilus spordiala!

Eesti nais rajaaerutajate paremik poodiumil

Valik Eesti parimatest nais-rajaaerutajatest.

You may also like