Esmaspäev

Monday

Nädal algas väga edukalt. Esmaspäeva hommikul tegin 1 tund järjest sõitu võistlussüstaga.
The week started of very successfully. On Monday morning I did one hour of non-stop training with the racing kayak.

• suutsin vaadata süstas tahapoole. Ka meresüstas oli oht, et käin ümber. Vähemalt kartsin seda. I was able to look back while sitting in the kayak (it is not as easy as it sounds, even in the sea-kayak there is a danger to fall out if you do that. At least I am afraid f it).
• esimest korda julgesin vastata treenerile olles ise süstas. Üldjuhul olen väga keskendunud ja ignoreerin kõike, mis võiks tasakaalu häirida. For the first time I dared to answer to the trainer while being in the boat and moving. Normally I am very focused and ignore everything that might disturb the balance.
• julgen hoida end vastutulevate või kõrval sõitvate sütajate suunas, olla nende lähedal. I dare to keep close to kayakers coming towards me.
• suudan tasapisi jälgida muud kui süstast tagumikulihaste ja mõttejõuga kinnihoidmist. I am being comfortable to notice other things around me, not focusing on trying to hold on to the boat with the power of my mind and butt.

Üheks uuenduseks oli kõrgem iste, mis kohe veidi tasakaalust välja lõi, kuid ring sai tehtud ja vette veel ei kukkunud. Ruttu tulin ära, et seda ei juhtuks. Tegime kokkuleppe, et püüan vähemalt 2×1 h võistlussüsta teha, seda juba ka füüsilise treeninguna. Lisaks 1-2 korda meresüstaga, kuna peagi on tulemas Emajõe maraton.

A step forward on Monday was the changing of the seat. I got a new, higher seat which meant I was out of balance again. After I did one round (around 1 km) and didn’t fall in. I left quickly so that I wouldn’t fall in. We agreed with the trainer that I will try to do 2x1h a week with racing kayak and that should be slowly become also a physical training. Plus 1-2 times with sea kayak, as Emajõe marathon is approaching.

Teisipäev

Tuesday

Kooliaasta algusega ja ilma muutumisega külmemaks, muutub ka treeningute võimalikkus. Kuna aega on vähe ja kahtlane on, kas talvel kuskile soojale maale treenima saan minna, siis püüan igast võimalusest kinni haarata. Enne talve enesekindlaks ja tasakaalu!

Nii käisingi täna klienditööde ja loengute vahepeal taas trennis. Vihma sadas, aga tuult polnud ja “halva” ilma tõttu polnud mitte ühtegi hinge treenimas ega kaatritega sõitmas.

Ja treener oli minu päralt. Et mitte üle pingutada, võtsin eesmärgiks kolm ringi, see on u 3 km. Treeneri juuresolek oli ikka väga hea – esmalt hakkad ise end rohkem jälgima ja ei lase laiskusest tehnikal kaduda, teiseks treener kohe ütles, kui midagi on valesti. Samuti ütles ta ka kiidusõnu, kui küsisin, et kas eesmärk järgmine juuli Pühajärve regatt võistlussüstaga teha on reaalne?

“No sa võiksid juba praegu teha, kui ilmad oleks head. Kui selle aasta tüüpi ilm on, siis ehk oleks veidi veel raske su jaoks.”

With the beginning of the school year (I started psychology studies) and weather turning colder, the possibility for trainings is changing. There is only limited time available and I am not sure if I’ll make it to the warm country this winter to traing kayaking, thus, I take every chance to kayak. The goal: to get into balance and build confidence in racing kayak BEFORE winter!

So I went kayaking in between working with clients and lectures. It was raining, but zero wind. Thanks to that there were no-one else training.

That meant that I had the river and the attention of the trainer all to myself. I planned to do three laps (each ca 1km). It was good to have the trainer next to me as he kept correcting me, pointing out things I do right and wrong. And when there’s someone watching, you don’t let yourself get sloppy in technique. And he said a very nice thing when I asked whether my goal to part-take the 5k competition with racing kayak next year was realistic:

“Well, you could do it already today if the weather was good. If the weather would be as it was this year, you might be in trouble.”

Vot siis. Ise ma küll nii enesekindel ei ole, kuigi taas, kui oht on käes ja siht silme ees, siis ilmselt paneksin jõu taha ja hirmust seisaksin ka püsti. Inimese võimed on piiritud.

I myself am not that optimistic, but at the same time – if I am pushed to the limit and the goal is in front of me, I would most likely put all my might behind it and just out of fear would make it. Our abilities are immense!

Kolmapäev

Wedesday

See pidi olema võistlussüsta trenn. Seda enam et teisipäeval oli karate, mis jõudu piisavalt kulutas. Aga mikskipärast oli tunne, et ma enam ei jõua seda vaimset pinget (kas käin ümber või ei, tasakaalu hoidmine) taluda. Ilmselt praeguse perioodi keerukus hakkab tunda andma. Seega, otsustasin võtta merekajak ja sõita nii palju kui tuleb.

Samal ajal otsustas vihm, et ta hakkab sadama. Nii ma siis suutsin peale viit minutit jõel saada läbimärjaks. Ega midagi teha ole, kes siis peale esimesi kilomeetreid tagasi tuleb.
Tegin ära 5+5 kilomeetrit, esimese viis 45 minutit ja tagasi 37, mis oli minu “võiduaeg”. Treener kommenteeris muidugi, et noh, võistlusel oli ikka tulemus parem, sest täna polnud takistusi. Jah :).

Hea oli vahepeal jõutrenni teha, kuigi tunnistan, et olen nõrgaks jäänud. Peab mõtlema, kas reedel tuleb mõlemat teha. Esialgne plaan on reedel ära mõõta võistlussüstaga tehtav kiirus 500m läbimisel, et siis oleks mida hiljem võrrelda.

I was supposed to have racing kayak training today. For one, I had karate training yesterday that was quite energy consuming. But for some reason I felt like I cannot stand the mental tension (will I fall or not). Maybe the difficulty of the season is hitting me. So I took the sea kayak and paddled as much as I could.

At the same moment rain started pouring down. I was completely wet after 5 minutes on the river. Oh well, let’s continue.
So I paddled 10 km, first 5 in 45 minutes, coming back in 37 (my “winning time” in the competition).
It was nice to do power training for a changes, but I have to admit, I have become week. I have to think whether I can do both tyoes of trainings on Friday. Primary plan is to test how fast I pass 500 m in the racing kayak. So I’d have something to compare later on.

Reede

Friday

See juhtus.
Olin ilmselt eelmisest trennist veidi külma saanud, aga kuna ilm oli nii ilus, mõtlesin, et lähen ikka teen vähe süstatrenni. Plaan siis lihtsalt võistlussüstaga tunnetus kätte saada ja võibolla 500m aja peale teha. Ilm oli päikseline ja tunne hea. Samas oli tunne, et täna see juhtub. Täna käin vees ära.

It happened. I caught a cold fro the last rainy-training but as the weather was so sunny I didn’t want to skip training. The plan was to test how quickly I can do 500m and finally get the feeling of the racing kayak. I was well prepared and ready. At the same time, I had a gut feeling that today it will happen. Today I will fall in the water.

Võtsin paadi ja tegin tiiru lodjakojani, tagasi Kroonuaia sillani, siis oma sadamani. Siis rääkisin treeneriga pikalt, et ma pean end eemale lükkama teistmoodi, nii et saaksin aeru sadama poolt ilusti sisse panna ja sellele toetuda. Et kohe näidata, mis juhtub, kui seda ei tee, järgmise hooga olingi pikali vees.
Õnneks on vesi madal ja seega muud ohtu kui väga märg olemine, ei olnud. Võtsime paadi välja, tegime veest tühjaks. Uuesti sisse. Sest halba tunnet ei tohi jääda. Ise olin päris elevil, sest eks see vaevas, et kordagi sisse ei olnud kukkunud. Nüüd läheb edasi libedamalt! Nii siis otsustasimegi, et esiteks püüan normaalselt end sadamast eemale lükata aeru abil (sain hakkama), lähen veidi edasi ja siis tagasi. Lihtsalt tegemise pärast.
Mina aga otsustasin, et käin ja pööran tagasi sellest kohast, kus ma kunagi ammu, sama süstaga, sisse kukkusin – et lõpuks see hirm ära läheks. Tavaliselt sõidan kuni lodjakojani, et seal pöörata, et mitte oma nõiutud kohal pöörata tagasi. Ja ümber käia. Aga pidin ikka riskima ja kahjuks taas sisse kukkuma. Veidi pikem ujumine oli see ja iste tuli ka välja ja jäi jõe peale hulpima.

I did my first round to Lodjakoja, back to the Kroonuaia bridge and back to my “home” peer. Talked with my trainer about how I need to push myself away from the peer better, using the paddle, not pushing with the hand, because then I lose balance and cannot start paddling so easily. To show what he meant, I pushed myself away from the peer with my right hand and I was not able to hold the balance. In I went. Luckily the water level is low and I got my feet on the base luckily. Boat out, water out of the boat. Back in the boat because you should never leave with the bad feeling.
So I pushed myself away from the peer the RIGHT way, managed to keep the balance and went towards Lodjakoda. There is this one spot, ca 15 -30 m from the peer where I first fell over a year ago or so. Ever since I have been afraid of that place and I always make a back turn somewhere else. As I just had fallen, mood was great I thought how big is the chance to fall in AGAIN. I could put that fear at rest. So I turned. I was almost done when I fell in again.
It took a bit more swimming and I had to come back for the seat that slipped out of the kayak and went in the middle of the river.

Võtsime siis meresüsta, läksin tõin istme ära ja tegin 1 km väga jõulist sõitu, et sooja saada ja vähegi taastada usk endasse :). Isegi mõte käis korra lbi, et äkki ma ikka ei ole võistlussüsta jaoks loodud.

Uuel nädalal uuesti, nii neid asju ei jäeta! Ma olen kolme nädalaga saanud päris tublisti edasi, seega asi on ajas ja treenimises. Tagasilöögid on normaalsed. Hirmu vette kukkumises mul ju tegelikult ei ole, sest ma tulen väga hästi toime, paanikasse ei lähe. Ujuda oskan ka normaalselt. Seega where’s the problem? Polegi.

So I took the sea kayak, went to bring back the seat and did 1 km of power training to get some warmth and restore my belief in myself. A thought that maybe I am not good enough for racing kayak came across my mind. But I am pushing it back.

New week will bring new trainings. The good thing is I know I am not panicking when I fall and I will manage to swim good enough. So where’s the problem? Nowhere.

Ilusat! All the best,
Liisi