Minu esimene katse karikavõistlustel rajaaerutamises toimus 7. mail minu koduses treeningkohas Emajõel. Ja see polnud katse vaid minu jaoks arvestatav saavutus. Läbikukkumine oli see, et ma ei sõitnud oma igapäevase treeningpaadiga (ca 3 taseme stabiilsusega) vaid hoopis stabiilsema Vajdaga (ca 4 tase stabiilsusel). Viimastel treeningutel oli ikka hirm sees, kuid imekombel võistluspäeval oli hirm pühitud. Ehk aitas ka viimasel õhtul youtube-ist rajaaerutamise tippude treeningvidude vaatamine ja visualiseerimine. Ja eks ma toimin ka paremini keerulistes situatsioonides, kus on lihtsalt vaja teha, mitte mõelda üle.
Minu enda hinnangul oli võimalik kolm tulemust:
Realistlik (minu hinnangul): 30 minutit
Realistlik (treeneri hinnangul): 25 minutit
Optimistlik (siis avan teise shampuse, esimene, kui sisse kukkumata läbi teen): 20 minutit.
Paremad tüdrukud minu klassis teevad ca 13-14 minutiga.
Mul oli aga suur üllatus, nii suur, et ma oleks võinud lausa kolmanda shampuse lahti teha – tulemuseks oli 18.53 minutit. Not bad. See andis kindluse, et ma suudan vähemalt normikohase paadiga võistluse läbi teha. Jäin viiendale kohale, 4. koha omanik sai 14+minutiga maa läbitud. Erinevalt eelmisest aastast, kus ma rahvaspordivõistlustel oma meresüstaga esikohti sain, siin nii lihtne ei ole.
Nüüd on aga vaja oma “päris” võistluspaadiga toime tulla. Treeningud aga selleks ja uuteks võistlusteks on alanud, esmalt ilma pingita, peagi aga juba kästaks pink ka panna. Õnneks on juba soe ja Emajõkke kukkumine peaks lõbus olema. Järgmine võistlus on sprint Leevakul.
