Minu teised karikavõistlused. Ja esimesed “päris” võistlussüstaga (sest Emajõel oli siiski tasakaalukam paat, kuigi võistlussüst). Päev oli tuuline. Ma polnud selle paadiga õieti julenud isegi Emajõge ületada ja olgem ausad, süda ja kõik muu oli saapasääres, või kuidas öeldaksegi. Aga kogemus ütleb, et ohtlikes situatsioonides toimin hästi, sest stressihormoon adrenaliin toimib täiega. Nii ka Viljandis.
Soojenduseks tegin väikese ringi ümber ühe poi, sest ei riskinud ühte korda ümber poide teha. Kui võistlus käima läks, lasin stardist ülejäänud ca 12 inimest paatidega ära minna ja lainetel vaibuda ja siis alustasin oma retke. Viis korda oli vaa siis tiiru teha, et viis kilomeetrit täis saaks. Laine ja tuul olid kogu aeg selliselt mõnusalt diagonaalis.
Teisel ringil tekkis küll mõte, et keda ma siin lollitan, tõmbaks risti tagasi kaldasse. Ei mäleta, mis mind ümber veenas. Siis hakkasid vaikselt ka juba teised minust ringi ja kahe ringiga mööduma, esimesed juba lõpetasid. Aga hoidsin peas mõtet, et oluline on rada läbida, vee peale jääda, aeg pole oluline ja ongi hea kui kõik möödunud, saan rahulikult laiutada ja sõita. Vahepeal muidugi oleksin juba vastasrajale läinud :).
Viimase ringi tegingi peaaegu üksi, üks kanuu oli vist veel tagapool, kui ma ei eksi. Ene-Ly oli veel nii armas, et hõikas, kui ta lõpetas, et väga tubli oled. Mina vastu, et kas juba läbi :). Aga temal oli läbi, minul veel teha natuke. See natuke oli ca 18 minutit rohkem.
Minu lootus oli, et 1 km = 10 min, selle ma täitsin. Samas arvestades, et matkapaadiga aasta tagasi tegin 5k 37minutiga Pühajärve regatil, siis oli Viljandi tulemus kehv. Treeneri ütles, et ma rakendasin ca 30% oma võimsusest, sest enamus ajast läks tasakaalu hoidmisele. Mis on tõsi. Aga vähemalt ma ei kukkunud vette. Sest eskimot võistluspaadis väga ei tee.
Võistlusele järgneval treeningul tegin Emajõel 5km 53 minutiga. Muidugi selle sees oli veidi rohkem pöördeid, mis aeglustasid. Täna (10.6.) tegin selle ajaga 7km. Areng toimub.
Minu paat piilub.
Meie “naaber” baasist, Emajõe Aeruklubi sätib oma paate kokku, võistlsued läbi.
Sain kolmanda koha, kuigi see oli ca 18 rohkem, kui 2. koha omanikul. Seega tegelt ei oleks tohtinud ma sel kohal olla, aga kuna meid oligi vaid kolm … Seega, naised, aerutama!
Järgmine võistlus on taas uudne, seekord siis 200 ja 500 m, ehk siis sprint, kus ei ole võimalik väga aega võtta, et oodata, kuna kõik stardist lahkunud on … Eks näis, see aasta ongi katsetamisteks. Trenn läheb nüüd igapäevaselt edasi, tasapisi juba harjutan istmega, ilma istmeta püüan laineid.
Tule aerutama!