liisi 
NOT IN ENGLISH YET.
Viimane võistlussüsta trenn sai tehtud mõni nädala eest ja lõppes kahekordse vettekukkumisega. Olgem ausad, veidi mott langes. Veidi palju. Kuna oli tulemas Emajõe Maraton, siis tegi treener juhtiva otsuse, et teeksin ka mõned meresüstatrennid, kuna ammu polnud pikka sõitu teinud, sel aastal ei ole isegi üle 15 km läinud.
Nüüd, peale Pirita Väikest Maratoni, milles osalemine oli vahepeal täiesti päeva pealt tehtud otsus, on taas võistlussüst ette võtta. Nii saigi. Tasa ja targu ja ilma väga suurte ootusteta ja kiirustamata.
Esmaspäev
Trenn kestis tund aega. Esimene muutus oli, et läksin vette kaldast, mitte purdelt end eemale lükates. Seda kahel põhjusel: Esiteks, sa pead oskama igatepidi paati siseneda. Teiseks ma lihtsalt põdesin purdelt eemale lükkamist, kuna ma ei suutnud paremat aeru kohe vette panna. Sain paati, alustasin kaldal aerule toetumise treeniga – et kui hakkan kukkuma, oskan vähemalt kaitsta ja aeruga end päästa. Edasi väiksed lõigud sõitu ka, aga hästi rahulikult ja vähe. Õnneks ilmadega veab praegu.
Peale vees olekut istusin veidi veel tasakaalupingil, mis on ka põnev agregaat – minu soov on ka veest väljas oma tasakaalu arendada. Eks olen juba vana ja kõik ei toimi nii nagu noortel, eriti julgusest jääb puudu vahel.
Teisipäev
Teisipäevane trenn oli juba veidi pikem, 1,5 h. Alustasin purdelt, närv sees eemale minekuga, aga ei juhtunud midagi ja sain mingi nõksu kätte. Kindlasti aitasid kaldal tasakaalu harjutused. Kuna Ülar oli ka sel päeval Emajõel, suutsin ta veenda minuga kaasa tulema, et saaksin veidi pikema tee ette võtta – pigem seetõttu, et võistlussüstaga pole oma baasi eest kaugemale saanud ja juba igav hakkab. Muidugi õnnestus ajastada see kahe kaatri tulemisele, seega sain ka ära tunda võistlussüstaga “lainetes” olemise. Sain hakkama, aga 5+ist on veel asi kaugel. Järjest rohkem tuleb välja probleem parema käe õigesti võtmisega ja õigel ajal aeru väljavõtmisega. Kogu aeg tõmbab paremale poole. Jalgade tööst ma ei räägigi.
Neljapäev
Väsind olin, sest eelnes päris pingeline tööpäev, magamata öö ja koolitus. Õhtul veel karate trenn tulemas ja ilm oli selline mitte kõige ilusam. Tükk aega mõtlesin, mida teha. Lubadus oli antud. Venitasin nii kaua, et trenni sain teha vaid pool tundi. Ja seda muidugi tuule käes. Õnneks oli seekord veepinnal tasane, aga puude kohin oli hirmuäratav, mistõttu sisesenis vette kaldast, aga korra ikka pidin ka purdelt end eemale lükkama. Kõik toimis, sain sõidetud.
Reede
Viimane selle nädala trenn. Panime aerule märkekoha, et ma oma kätt õigesti hoidma hakkaks (paremat). Aitas, aga veel on vaja treenida. Purdelt minek oli keeruline, sest see päev oli tuul väga võimas ja ka veepinnal. Aga kuidagi sai eemale ja tegin kuskil tunni jagu trenni koos ühe pisikese poisiga. Ega meid kalda äärest väga kaugele lubatud. Muide, pinki pole ma veel sisse pannud, aga see saab ilmslet nüüd kohe tulema.
Lõppkokkuvõttes jään oma treeningutega sel nädalal rahule. Vettekukkumise hirm on vähenenud või õigemini, sisendan, et ma ei kuku. Hirm on jama asi ja sellest pole kasu kellelegi. Aeg ajalt käin ja patsutan oma vana treeningpaadi. Helged mälestused. Ja unistan uuest võistlussüstast ja sellest, kuidas ma tuule vihinades järgmise aasta Pühajärve regatil olen…
A bientot! Peatse kohtumiseni!
Liisi
