Why do I run?

Let’s be honest, I rarely run. The few places that have made me run is in Ibiza, S’Estanyol walk (especially at evenings) and in Tartu heading towards the manor park of Estonian National Museum. I still prefer walking and that is also something that is physically possible for everyone.

In recent years, running and marathons have gained a lot of new fans. One of my friends, Helen, has been running for years and is now also a bit of a marathon-addict (I was with her in Pühajärve marathon just recently). I have asked her to share her thoughts on why she does it along with some tips for healthy running (because things can get out of hand. So following is her story.  By the way, she is also behind the fact that I became aware of Ibiza. It was a summer few years ago and Café del Mar music was playing in her car while we were going for a swim. That was the start of dreaming about Ibiza and finally going there.


Adharanand Finn has answered like this to this question:

„I go for a run,“ I answer.
„Why?“ he asks. It’s a good question, but the moment before going for a run is not the best time to answer it. A moment before going out for a run it might be difficult to remember exactly why you do it. More often than not you need to get over this nagging emotion of pointlessness and convince yourself while tying the laces of your sneakers, that however pointless it may feel, you will be happy that you did it, when you have finished running. You will only understand it after the run, even though it will still be difficult to explain the reason. You just feel good. After the run you feel like you are in peace with the world, just as some inner untouchable need has been satisfied.

„Because it is fun,“ I say. He smiles. This answer is logical to his opinion. If something is fun, it is good enough reason to do it.

From: Adharanand Finn “Running with the Kenyans”

The hero of this story, Helen, finalizing a marathon in Amsterdam
The hero of this story, Helen, finalizing a marathon in Amsterdam

This has a fair amount of truth, but I don’t think about it most of the time – I just go. I go and run after my workday has finished, I go early morning before work starts, on a trip, on a weekend, whether I have planned it or not. And I always go with feelings of utmost pleasure. Only once or twice in a year I feel like going for a run is tough or I need to force myself. Running is such a natural part of me that the days when I have to take a break are the days that feel like torture. Especially when I can’t run more than a day.

If I should compare my passion for running with something, I’d say it is like an amazing cup of coffee, chocolate that melts in your mouth or a piece of music that gives you goose-pumps. Running and the feeling I get from it fits nicely in this line-up.
The expectation of a running competition and participating at them is an extension of the emotion, motivate you to try harder on a regular basis – as “difficult at trainings, easy in the battle” has a point

Why I compete?

Participating on a running competition is like finishing an art piece – and the masterpiece is the marathon that waits for third year. Every smaller competition is like a preparation for something big and final. Yet, every time I make it to the finish-line I understand that I want to continue this romance. And so the competitions continue. And they get better and better, emotions get higher and higher, each competition keeping its uniqueness.

Have you ever felt this indescribable joy and tried to suppress the tears of joy? That’s exactly what happened on my last marathon for the first 20 km when I felt the sheer joy of running and moving towards my own set goal. During the next kilometers there was more work with myself but I never felt that nagging “why am I here” feeling. It was just meant to be and I had to be there so I could enjoy my life to the fullest.

What running gives me?

I believe and know that preparing and participating at the marathons has given me a lot that I can use at work and a daily life. I feel more whole both mentally and physically, I have more endurance and I am more patient, a dose of positivity comes with every run in the fresh air, knowing that I am moving and using my free time in the best way possible. Though this is known, I must repeat that at every run – from 30 minutes to 3 hours brings up new ideas, thoughts that whirl in your head creating new and valuable ideas and emotions.

Every tie I go running I take along one “ball of thought thread” – sometimes bigger, sometimes smaller so I could untangle it. At times I catch myself on a thought, that how did I get there … In addition to physical well being that I get from moving, I also get strength and support for my mental health. Running keeps my body fit and lets my thoughts run free wherever they want to go that day.

I run for myself. That means that on the marathon track it’s like self-creation. A thorough research that helps me adapt with the environment, find more positivity around me and handle the negativity. Of course every competition has its’ own goals – so I could feel the development in my physique, so my spirit gets stronger and that being with myself would be less full of surprises 🙂

Suggestions on how to enjoy running:

  • first find the joy of running within you – if that doesn’t happen within a year, change to a new field of sports.
  • try to get friends involved – if that doesn’t happen, try to get them to cheer for you at least once (it is better when they are there every time because they give the final touch for the run to be perfect)
  • find someone who gives you good advice and help – a professional trainer helps you achieve times more and the investment is worth every cent (here I need to thank Harry who has made this statement true).
  • read and research but be critical – not every fact that comes from the internet search for “running” is fit for you nor is it pure gold (here a professional trainer is of help)
  • do not underestimate the maintenance of the muscles – that might pay off right before the marathon day when you actually can go for a run and enjoy it for the fullest.
  • last but not least, listen to you body, listen to yourself and enjoy the run!

Here is a link to something that makes my next runs especially fun (and explains why you need safety pins).

One of many running fanatics
One of many running fanatics

Ma jooksen

Mina ei jookse väga palju. On mõned kohad, nagu S’Estanyoli rada Ibizal ja tee Eesti Rahva Muuseumi Raadi pargi juurde Tartus, mis on mind jooksma pannud, kuid muidu on minu ala ikka kõndimine.

Jooksumaratonid on viimasle ajal palju fänne endale saanud. Minu sõbranna Helen on joosmisega üsna pikal tegelenud, nüüd ka maratonide-sõltlane :). Palusin tal kirjutada oma mõtteid, miks ta jookseb ja mida see talle annab. Leiad ka nippe, kuidas tervislikult seda teha (sest see on oluline!).

Helenist veel nii palju, et tema on inimene, kellest sai alguse minu Ibizale mineku unistus. See oli üks kuum suvi Tartus, kui automakist tuli Café del Mari muusika, mis algatas minu jaoks ahela.

Aga nüüd Heleni loo juurde.

Miks ma jooksen?

Adharanand Finn on sellele vastanud järgnevalt:
„Ma lähen jooksma,“ vastan.
„Miks?“ küsib ta. See on hea küsimus, kuid hetk enne jooksma minemist ei ole sellele vastamiseks just parim aeg. Hetk enne väljaminemist on kohati väga raske täpselt meenutada, miks sa seda teed. Tihti tuleb üle saada näägutavast mõttetuse tundest ja kinnitada tossupaelte sidumise ajal, et ükskõik kui tarbetu see ka ei tunduks, oled pärast lõpetamist rõõmus, et seda ikka tegid. Sellest saab aru alles pärast jooksmist, kuigi isegi siis on põhjust keeruline lahti mõtestada. Tunned end lihtsalt hästi. Pärast jooksmist tunned, nagu oleksid maailmaga rahul, justkui oleks täitunud mingisugune määratlematu sisemine vajadus.
„Sest see on lõbus,“ ütlen. Ta naeratab. See vastus on tema meelest loogiline. Kui mingi tegevus on lõbus, siis on see täiesti piisab põhjendus selle tegemiseks.

– Adharanand Finn “Jooksuga Keeniasse”

Selles on omajagu tõtt, kuid suurema osa ajast ma sellele ei mõtle – ma lihtsalt lähen. Lähen peale tööpäeva lõppu, lähen hommikul vara enne tööpäeva algust, reisil või nädalavahetusel enda vabalt või planeeritult valitud ajal. Ja ma lähen alati suurima heameelega – neid kordi, kui see on raske või peaksin ennast sundima jooksma minema, on aastas mõned korrad. Jooksmine tundub nii loomulik osa juba minust, et piinarikkad on need päevad, kui pean pausi pidama ja eriti vaevalised need päevad, kui olen sunnitud seda tegema pikemalt kui päeva.

Kui minu kirge jooksmise vastu millegagi võrrelda, siis oleks need üks imehea kohv, suussulav šokolaad, meeliköitev raamat või külmajudinaid peale ajav muusikapala. Jooksmine ja see tunne, mis sellest saan mahub kenasti siia ritta. Jooksuvõistluste ootus ja nendel osalemine pikendavad emotsiooni, motiveerivad pingutama ka mitte võistlusel – sest vanasõnal “raske õppustel ja kerge lahingus” on oma päris suur tera sees.

Miks ma võistlen?

Jooksuvõistlustel osalemine on justkui kunstiteose lõpetamine – ja suurteos on juba kolmandat aastat ees ootav maraton. Iga väiksem võistlus enne maratoni on justkui vahespurt millegi suure ja lõpliku poole. Kui igakord lõppu jõudes saan aru, et siiski soovin, et see romaan jätkuks – ja nii tulevad muudkui järjed. Ja need järjed lähevad aina paremaks, emotsioonid võimsamaks – kuid siiski on need kõik omaette teosed, millest igast jääb minusse võimas emotsioon ja soov aina uue teose loomiseks.

Oled sa tundnud sõnuseletamatu rõõmu ja püüdnud oma rõõmupisaraid kurku suruda? Täpselt see toimus mul viimasel maratonil esimesed 20 kilomeetrit, kui mind valdas puhas rõõm jooksmisest, liikumisest oma seatud eesmärgi poole. Edasi tuli rohkem teha tööd iseendaga, kuid kordagi ei tekkinud tunnet, et miks ma siia tuli, mis ma siin teen. See lihtsalt pidi nii olema ja mina lihtsalt pidin seal olema, et saaksin elu täiel rinnal nautida.

Mida jooks mulle annab?

Usun ja tean, et maratoniks ettevalmistamine ja võistlustest osavõtmine on andnud mulle palju, mida saan ka igapäevaselt nii töös kui eraelus kasutada. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt tunnen ennast terviklikumana, minus on kasvanud vastupidavus ja kannatlikkus, paras annus positiivsust tuleb kaasa iga jooksuga looduses ja värskes õhus, teadmine, et ma liigun ja kasutan oma vaba aega parimal viisil, mida saan endale lubada. Ilmselt on sellest ka korduvalt kirjutatud kuid pean siiski veel kordama, et igal jooksul – olgu see siis 30 minutist kuni 3 tunnini, tekivad mõtted, ideed, mis keerlevad su peas, loovad uusi ja väärtuslikke ideid, mõtteid ja emotsioone.

Jooksma minnes võtan igakord endaga mõttes kaasa ühe mõttelõngakera – vahel suurema ja mõnikord väiksema, et seda siis mõnusalt omasoodu lahti kerida. Mõnikord taban ennast mingil hetkel mõttelt, et kuidas mul õnnestus just selleni jõuda. Lisaks füüsilisele heaolule, mida ju liikumine tagab, saan ma igast jooksus ka vaimsele tervisele jõudu ja tuge juurde. Jooks hoiab vormis mu keha ja laseb samal ajal mõttel vabalt lennata, kus iganes mu mõtted sellel konkreetsel päeval jõuda soovivad.

Jooksen peamiselt iseendale – s.t et maratoni rajal toimub igakord justkui uuesti eneseloomine, enda veel põhjalikum uurimustöö, mis kõik aitab mul ümbritseva keskkonnaga paremini kohaneda, leida enda ümber aina rohkem positiivsust ja saada hakkama pisku negatiivsusega. Loomulikult on igal võistlusel omad eesmärgid – et minu füüsises oleks arengut tunda, et minu vaim saaks veel tugevamaks ja et iseendaga olemine oleks igal korral vähem üllatusi täis 🙂

Soovitused, kuidas jooksus rõõmu tunda:

  • esmalt leia jooksurõõm endast – kui seda ei teki poole aasta jooksul, vali uus spordiala
  • püüa kaasata sõpru endaga kaasa lööma – kui see ei õnnestu, siis püüa vähemalt ühel korral saada nad endale kaasa elama (parem kui nad kogu aeg käiksid, sest just nema annavad viimase lihvi, et jooks oleks täiuslik)
  • leia endale keegi, kes hea nõud ja abiga aitab – uskuge, professionaalne treeneraitab kordades enam saavutada ja see investeering on igat senti väärt (tänud siinkohal Harryle, kes selle väite igati tõeseks on muutnud)
  • loe ja uuri ise, kuid ole loetu suhtes kriitiliselt meelestatud – mitte iga fakt, mis internetist tuleb sõnaga “running” ei pruugi sulle sobida ja olla puhas kuld (siin tuleb appi taas inimene, kellelt saaksid asjatundlikku abi küsida)
  • ära alahinda lihashooldust – see võib täpselt enne maratoni toimumise päeva kuhjaga ära tasuda, kui sa tegelikult saadki jooksma minna ja seda täies ulatuses nautida
  • viimaks kui mitte viimaseks (nõuandeid ja kogemust kuhjub ju iga jooksuga) kuula oma keha, kuula iseennast ja tunne jooksust rõõmu!

Ja siin on üks link, mis teevad mu jooksmise  jooksmised eriti lõbusaks ja selgitab, miks on vaja haaknõelu.

Walking lifestyle – keeping you fit, mentally and physically

I know what it feels like to over-work and forget all your hobbies and physical training. That broke me and I have decided to never let that happen again. Since I am a communication executive, I use this to empower other people through this blog, to join me in an active lifestyle. Don’t forget we all need time-off from our daily lives. Walking is the easiest and accessible thing to do that. Go out for a walk, share your thoughts and inspirations with me via e-mail. My aim is to show how easy it is to find little walks, little time-off-chunks in life to keep you mentally and physically fit. Wherever you are.

Have questions about walking lifestyle?

Drop me a line at liisitoom(at)gmail.com or follow me at Twitter or at Pinterest.

Read about walking routes in Norway.
My 6 favorite walking routes in Ibiza
What I do when I am not walking: counselling on PR and personal branding.