liisi On kahte tüüpi sportlasi: need, kes on olnud vigastatud ja need, kes ei ole veel vigastatud (Brown, C., 2005).
Karm, aga nagu läbipõlemine ja kutsehaigused on tavatöö juures osa tööelust, on vigastused spordis faktorid, millega tuleb arvestada.
Tänu meditsiinitehnoloogia arengule on paljudest spordivigastustest võimalus taastuda vigastuse-eelse sooritustasemele ja vahel isegi tõsta sooritust. Psühholoogilised faktorid võivad mõjutada nii vigastuse tekkimist ja ka selle ulatust ja sellega toimetulekut. Näiteks ei ole ime, et stress või selle tajumine tõstab vigastuse ohtu. Olgu pinge eraelus või seotud konkreetse tehnilise võtte, võistlusega, selle tulemusel tekkiv lihaspinge ja tähelepanu hajuvus võivad mõjutada kas koordinatsiooni, aeglustab otsustusprotsessi, pikendab reaktsiooniaega.
Sportlase hinnang toimunud vigastusele ja tema võimele sellest taastuda mõjutab taastumisprotsessi ja sporti naasmist.
Kõige populaarsemad psühholoogilised sekkumised on eesmärkide seadmine, lõdvestustreening ja positiivne sisekõne, sotsiaalsete suhete julgustamine on samuti oluline.
Psühholoogilised sekkumised spordivigastuste korral
Psühholoogilised sekkumised aitavad:
a) vähendada sportlase vastuvõtlikkust vigastustele;
b) hõlbustada vigastusest taastumist;
c) annab kontrollitunnet, tõstes seega motivatsiooni ja raviplaani korralikku järgimist;
d) suurendab sportlase ja meditsiinipersonalivahelist kommunikatsiooni.
Läbi psühholoogiliste sekkumiste saab tõsta sportlase võimekust eesseisva väljakutsega toime tulla, toetada sportlikku soorituse säilimist läbi kujutlustreeningu, rakendada olemasolevaid ressursse taastumiseks ja luua uusi eesmärke, mille poole liikuda, olgu need siis spordis või juba spordivälised.
Kindlasti mõjutab sportlase enesehinnang ja varasem kogemus stressi ja vigastustega toimetulekul. Nii on iga vigastuse kogemus individuaalne ja ei saa öelda, et vot seda tuleb teha. Olen oma töös kogenud väga mitmeid viise, muresid ja lahendusi, mida sportlased rakendavad. Tihti ei ole need seotud isegi vigastuse suuruse ega ka tegeliku mõjuga sportlaskarjäärile vaid paljude sügavamate nüanssidega sportlase elus, vaatenurgas ja sihis.
Williamsi ja Anderseni stressi ja vigastuste mudel
Kui sind huvitab rohkem, kuidas stress vigastustega seotud on, siis soovitan uudistada Williamsi ja Anderseni (1998) tööd ja loodud mudelit, mida arendustega kasutatakse spordipsühholoogias tänaseni. Nende teadustöö leiad siit.
Soovitused spordivigastuste ennetamiseks ja taastumisperioodiks
Kuigi vigastused on paratamatud, saab teha tööd vigastuse suuruse maandamiseks ja ka ressursside loomiseks kriitilisteks olukordadeks. Selleks on mitmeid viise. Alustada võid näiteks siit postitusest, kus räägin kolmest tehnikast soorituseks ettevalmistamiseks. Alustada tuleks enda vaimse tugevuse tõstmise ja stressi/taju maandamisega, et sooritushetkel saaksid kogu tähelepanuga olla kohal ja nii teha häid valikuid. Kui saan sind aidata, võta ühendust!
Raamatusoovitusi
- “The Psychology of Sport Injury and rehabilitation”, toim. Monna Arvinen-Barrow ja Natalie Walker
- “Ülekoormusvigastused. Vältimine, ravi, harjutused”, Gunnar Männik
- “Mindful Sport Performance Enhancement: Mental Training for Athletes and Coaches”, Keith A. Kaufman, Carol R. Glass, Timothy R. Pineau
