liisi Minu elu esimene trenn oli tennis, see oli pea kakskümmend aastat tagasi. Käisin seal kuskil pool aastat (see spordikool, mis Turu tänaval on/oli?) ja pidin katkestama tervislikel põhjustel. Trennis mängiseme enamasti rahvaste palli ja lihtsalt põrgatasime palli vastu seina, seega väga tunnetust või oskusi sealt ei saanud. Lisaks sai ikka venna reketiga vastu garaažiseina palli taotud.
Ma ei tea kust, aga kuidagi on ka elu aeg meeldinud just servimise hetk – nii graatsiline. Lisagem siia kaunid ja lühikesed tennisekleidid ja ongi mul piisavalt põhjust spordiala jätkuvalt armastada.
Tegelikkuses jah, pole mul tehnikaga kunagi head lood olnud, lapsena ei õpetatud ja edaspidi, kui olen mänginud, siis kas sama algajate sõbrannadega (kui sedagi) või on ka juhtunud, et 20 aastat tennist väga heal tasemel mänginud sõbraga. Ütleme nii, et esimesel puhul on lihtsalt lõbus palli järel joosta ja neid korjata ja rõõmustada, kui pallile pihta saad ja ka üle võrgu, teisel puhul oli puhas masendus (eelkõige muidugi noormehe poolt), sest tema pidi jooksma ja mina võisin pallid ühe koha peal vastu võtta :). Seetõttu ma alguses vältisingi meessoost sõpradega tennise mängimist.
Tänaseks päevaks olen ikka “mänginud” rohkem kui mäletan, kaks aastat tagasi otsustasin osta odavamat sorti reketi, et kui ma nüüd mängima hakkan, siis hakkan paremat varustust muretsema. Siis sai leitud ka hea ja minust parem tennisepartner Tiina. Hoidsime end kenasti vormis ja eelkõige sai minul värskendust unistus tennist OSATA ka tehniliselt. Plaanisime ka treenerit võtta, aga enne jõudis Tiina Eestist lahkuda. Lubasime, et mängime ja areneme edasi ja kui kohtume, siis teeme matši.
Sel suvel alustasid Biomeedikumi tenniseväljakul poisid sparringupartneri teenust pakkuma. Proovisin ühe korra. Siis soovitati mulle Tamme staadionil töötavat treenerit ja olen nüüd tema juures kaks tundi käinud ja lähen ka kolmandat korda. Äärmiselt meeldiv, rahulik, konkreetne, selge juhendamisega ja toetav treener.
Mida ma siis õppinud olen?
Eeskäsi on mul olnud täitsa ok, arvestades, et tehnikat ei ole õppinud. Tagakäsi aga on täiesti segapuder. Ma ei tea üldse, kuidas ma seda lõin. Täna kahele trennile, olen juba aru saama hakanud ja mõlemad käed on hakanud näitama ilminguid tehnilisest arengust. Aga niipea kui tagumisele joonele saan ja mäng kiiremaks läheb, nii taandun jälle sellistele tugevatele, tehnikavabadele, suunamata ja kontrollimata löökidele. Pole veel lihases.
Muideks naljakas on see, et Tiinaga mängides me (vähemalt mina) ei suutnud pallingujoonelt (? see keskmine) eriti mängida. Tundus kuidagi parem kaugelt, sai tugevaid lööke teha, mis kui tehnika on puudulik, on kergemad tulema, samas kui tehniliselt korrektselt ei ole nii palju jõudu üldse vaja hea ja tugeva pallingu tegemiseks.
Eesmärgid
Igal asjal peab olema oma eesmärk. Minu kaugem eesmärk on järgmisel aastal samal ajal olla valmis osalema esimesel turniiril, kasvõi kõige väiksemal ja nõrgemal (Kristo ja Liisi lubasid olla minu cheerleaderiteks!). Samas on minu eesmärgiks saada tehnika nii selgeks, et võiksin julgelt ükskõik kellega mängida nii, et see oleks mõlemale poole nauditav.
Ja kolmandaks: teha trenni, nautida mängu ilu ja täita oma unistus osata seda imeilusat spordiala kasvõi veidike!
Järgmise trennini!
